Tulekahju kodus

Olin kaua aega mõelnud, kas oskaksin ja mida teeksin tulekahju korral tööl või ka kodus. Ei osanud arvata, kas tegutseksin õigesti. Nõukaajal oli igasuguseid tsiviilkaitse õppusi. Ometi võin tagantjärele tarkusena öelda, et tulekahju korral oleksin hätta jäänud ja hätta jätnud ka koolis oma õpilased. Üks suuremaid koolipõlenguid uue eesti aja alguses oli Kuressaare Ühisgümnaasiumis. Sellest ajakirjanduses enam ei räägita, küll aga loodan, et selle õnnetu näite varal on praeguseks paljudes koolides tuleohutusega kõik korras. Mina siis seal õnneks enam ei töötanud. Oli ju minugi klass kohe süttinud trepipüstaku kõrval ning kuna õpetasin enamuses põhikooli klasse, oleks olnud väga raske neid klassis ohjata. Eriti alguses, kui tuli polnud veel hoogu võtnud. Evakuatsioonitee aga põles ja see sai nii mõnelegi õpilasele saatuslikuks. Imetlen tagantjärele õpetajaid, kes suutsid külma närvi säilitada ning lapsi klassides hoida. Koguneda akende juurde ja märjad kaltsud suitsu kaitseks ukse alla toppida- ainuõige tegutsemisviis.

Kogemuse koduse tulekahjuga sain õnnetuseks ka. Ja sain aru, et ega minust siingi suurt abi pole. Sain kõne abikaasalt: maja põleb, mine koju! Esimese hooga ei saanudki nagu aru, mida öeldi. Edasi tegutsesin nagu aegluubis. Mäletan, et mõtlesin – mida mina seal teha saan … Siis helistasin päästeametisse, tuli välja, et nad juba teadsid. Kõigepealt mõtlesin, et käin kodus ära – töökoht on üsna kodu lähedal. Siis panin ikka arvuti kinni, vahetasin jalanõud, panin riidesse, võtsin asjad ja läksin kodu poole. Ma teadsin, et joosta ma ei jõua, sellele vaatamata kiirustasin nii kuis jõudsin. Olin sisimas täiesti veendunud, et tulekahju põhjustas minu eakas ema, kes pliiti küttes magama jäi ning pliidi alt kukkunud söed on süüdanud toa ja siis ka maja. Olin valmis lahtise leegiga põlevaks majaks, ainult leeke ei paistnud kusagilt. Kodutänavasse pöörates sain aru, et meil kõigil on tohutult vedanud. Maja oli püsti, katus terve ja viga polnud keegi saanud.

Üks korteritest oli siiski tugevast kannatanud, rohkem küll suitsu ja kustutusvee, kui tule läbi. kannatada said ka koridor ja teise korruse korter- sinna läks suits ja ka kustutusvesi tegi oma töö. Meie pääsesime täiesti puhtalt, ainult suur ehmatus ja üleelamine. Saime kõik paraja šoki osaliseks, avaldumisvormid olid ainult erinevad.
Mul on siiralt hea meel, et elame linnas – tuletõrje ja päästjad on siinsamas , nii-öelda ümber nurga. Tänu sellele jõuavad nad ka kiirelt appi, kuigi hädasolijal tundub aeg üüratu. Ei tea aga, kuidas oleks lood, kui aset leiaks mingi suurpõleng ning samal ajal oleks abi vaja ka kusagil mujal linnas. Väiksematest naaberlinnadest ei jõuaks abi piisavalt ruttu kohale ja sealgi võib ju midagi juhtuda. Seepärast loodangi, et päästeameti reformid on ometi lõppenud ja neil jagub piisavalt vapraid mehi, kes ikka appi tulevad.