Tuleohutus ja käitumine tulekahju korral

Paljudel juhtudel on tuleõnnetuse põhjusteks korrast ära või järelvalveta jäetud küttekolded. Igal aastal tuleks korralikult puhastada majade korstnad ja tahmalõõrid. Ja seda kaks korda aastas. Kui majal on kindlustusleping, tuleb hankida ka vastav tõend. Küttekolded peavad olema ka töökorras ja terved. Kuna paljud leibkonnad ei suuda küttekoldeid korda teha, on valitsus eraldanud riigi eelarvet raha kõige ohtlikemate korrastamiseks. Oluline on ka see, et ei köetaks liiga palju, ei jäetaks kergesti süttivaid esemeid ahju lähedale ega koldeid küdema ilma järelvalveta. Samuti on vajalik suitsuanduri olemasolu kodus. Ei aita ainult andurist, oluline on ka, et see oleks töökorras ning patarei piisavalt tugev. Et virgutada inimesi tublim olema, teevad päästeametnikud pidevalt koduvisiite kontrollimaks kollete seisukorda ja suitsuandurite olemasolu.

Päästeamet soovitab koju hankida ka esmased tulekustutusvahendid. Tulekustutist on ilmselt palju kasu, kui tulele õigel ajal jaole saada. Oluline on ka , et kodust väljumise tee oleks vaba – ei tohiks sinna paigutada liikumist takistavaid asju. Hea oleks harjutada kodust väljumist kinnisilmi, sest põlengu käigus tekib palju suitsu – liigudki nagu pimesi. Kui juhtubki kõige hullem, tuleks koheselt teavitada päästeametit. Seejuures ei tohi paanikasse sattud – väga oluline on anda kiire ja täpne info tulekahju koha kohta. Kui on võimalik, tuleks seejärel püüda ise tulekahju kustutada, aga sealjuures ei tohi unustada ka enda ohutust. Kõige olulisem on siiski kutsuda tuletõrje.

Tulekahud pole ainus õnnetuste liik, millega päästeamet tegeleb. Siia alla kuulub ka näiteks veeohutus. Päästeametnikud tegelevad nii jääõnnetustega kui ka suviste veeõnnetustega. Siin on süüdi tavaliselt inimeste teadmatus või ka hoolimatus. Oleme kuulnud küll ja küll kalameestest, kes liiga nõrga jääga kalale trügivad või kevadel murdunud jääpankadele lõksu jäävad. Kahjuks on ikka ka neid lapsi, kes liiga nõrga jääga veekogudele lähevad. Hea, kui on nägijaid, kes aidata oskavad ja ka päästeameti kohale kutsuvad.

Igal aastal tegeleb päästeamet ka lõhkemata sõjamoona ohutuks tegemisega. Kuigi viimasest sõjast on möödas juba üle seitsmekümne aasta, leitakse ikka ja jälle küll granaate, küll miine ja isegi lennukipomme. Kuna laskemoon on aja jooksul ka kannatada saanud, on nad muutunud veelgi ohtlikumaks. Granaadiga on endalgi kogemus. Nimelt olles õpilasmalevlastega Sõrve säärel põldu kõplamas, leidsime sealt lõhkemata granaadi. Lihtsalt niisama, põlult lebamas. Ju ta oli põllutööde käigus maapinnale jõudnud. Loomulikult andsime sellest kohe agronoomile teada ja tema organiseeriski kohalikud päästetöötajad lõhkekeha eemaldama. Meie saime varasem lõuna ja pärast uue põllu, aga kerge kõhedus saatis veel mitu päeva ja silmad said ka rohkem lahti hoitud. Kui mõelda nende aarete peale, mida maapind mitme tuhande aasta tagant välja annab, siis ilmselt jagub päästeametil tööd sõjaaegsete „aaretega“ veel aastakümneid.